1 aasta ja ? kuud – kaebekiri

1-aasta-ja-kuud-kaebekiri

1 aasta ja ? kuud – kaebekiri

Tervitus

Olen oma elu esimesest stressist vaikselt üle saamas. Väikelapse elukorraldus pole mingi mäest alla sõit. Tulin siia nüüd kaeblema, kui raskeks on muutunud vanemate elu raskeks tegemine. Ise peab samal ajal uute tingimustega kohanema. Järgnevat ma nõrganärvilistel beebidel lugeda ei soovitaks.

Tuleb välja, et iga väikelapse elus saabub hetk, kui ta võetakse rinnatoidult maha. Tahad sa või mitte, aga kui see aeg kätte tuleb, siis isegi kange vastupanu kaua sind toidunimekirjas ei hoia ja rinnatalonge lõpmatuseni ei jagata. Mõndadel on õnnestunud manipuleerida vanematega isegi kuni neljanda eluaastani. Selleks ajaks on ilmselt välja arenenud juba kange sõltuvus ja on oht, et pärast võõrutusravi võid isegi keskeas uuesti tahtma hakata. Siis on ainete kättesaamine juba oluliselt raskem ja seega tasub mõistlikul ajal lõpetada. Pean tunnistama, et mina sain üllatavalt kiiresti sellest himust vabaks ja mind need rinnad enam ei huvita.

Viimane üllatuspauk oli see, kui mulle tehti selgeks, et varsti ei tohi enam püksi ka teha. Ei kollast ega pruuni. Majja on toodud mingid potid, üks hullem kui teine. Selle jama eest olen ma juba palju edukamalt eemale suutnud hoida, sest praegu käib pigem meelitamine mitte kinnisidumine. Ma eeldan, et Ameerika toddlerid kaebavad oma vanemad kohtusse taoliste õiguste piiramise eest. I have the right to shit my pants!

 

Sellised nad on. Võta üks ja viska teist.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Magamisest ka natuke 😛 hah, mu lemmikteema. Siin võin öelda, et olen vanemad paika pannud ja ise karjääriredelil tõusnud. Iga toddler tahab võrevoodist ehk vanglast suurele krundile ehk vanemate voodisse. Kaks kurnatud näoga lapsevanemat andsid lõpuks alla, kui ma näitasin neile, et ma olen suures voodis armas tudupoiss. Kui oled jala juba suurde voodisse saanud, siis vaikselt võib hakata endise unekorralduse juure tagasi minema ehk palju ärkamisi ja palju hädaldamisi. Siiski mõne protsendi pead magamist parandama, et sind sealt välja ei visataks. Ning kui sa magad, siis on sulle kõik lubatud – risti vedelemine, voodikaaslastele jalaga andmine ja hommikul ninast sikutamine. Hommik on mul ikka hommik ehk vahemikus 5.30 – 6.30. Võin pool kuus ärgata ja siis pool tundi voodikaaslasi oma uute sõnadega rõõmustada. Arsenal on veel väike, seega on sõnad korduse peal ning hulka saab lisada arusaamatut lalinat. Kui sellega lõpetan, siis hakkan ninast ja kõrvadest neid sikutama ning (ainult) ema hammustama. Selle viimase hobiga olen ma tegelenud juba peaaegu aasta. Nad arvasid, et see puremine kaob täiesti ära, kui ka rind kaob pildilt. Nad arvasid ka seda, et kui rind kaob ära, siis ka magamine paraneb…aga kakatki. See väike samm paremuse poole neid millegi pärast ei rahulda. Öösel ärkan ikka mitu korda üles ja viimased nädalad olen rakendanud neile ellujäämiskursust ning väldin ka uinakuid või lõugan ja hädaldan kasvõi terve tunni. Mõnikord pääsen päeval magamistoast tagasi välja ja siis läheb mäng rõõmsalt edasi. Õhtul aga välja pole saanud ning eile tegin rekordi ja osutasin raju vastupanu poolteist tundi. Selle sees on lõugamist, naermist, lalisemist ja siis veel lõugamist. Kõik selleks, et panna neid küsima, kas mul on mingi tõsisem probleem või niisama pullin. Pullingi.
Aga… üks tööõnnetus tuli küll sisse. Umbes kuu aega tagasi ma magasin terve öö oma voodis! Sellele ei eelnenud ega järgnenud ühtegi tõendit, et see võiks korduda. Mina vajasin ühte korraliku restarti ja tegin raju une. Vanemate jaoks ei muutunud tol ööl eriti midagi. Nad nimelt käisid mind kontrollimas, kas ma ikka hingan, sest nagu öeldud, ei ennustanud sellise öö saabumist mitte miski. See ei takistanud neid lootmast, et uus ajajärk on saabunud ja need ööd ongi kohe varsti käes. Paraku oli see nagu meteoriidi nägemine. Juhtusid olema kogemata õigel ajal õiges kohas ja nägid uhket kivi kukkumas. Nüüd unusta see ja mine oma vana eluga edasi.

 

 

 

Kui kuuled sõna “potitreening”

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Hea meel on teatada, et ma olen sõnad suust välja saanud juba mõnda aega tagasi. Esimene sõna oli loomulikult mäm-mäm, kuni tuli välja, et see polegi päris sõna. Arvesse läheb ikka. Minu sõnavarasse kuulub: “aidähh (60% ajast), anna, kaka, emme/issi (ebaoriginaalne), sess jne”. Lisaks ohtralt loomahääli ja mõned väljendid erinevate soovide ja nõudmiste esitamiseks: “ähh, fuuh, päh jne. Ning siis veel viipekeele kursustelt külge jäänud käemärgid. Üldiselt on elu palju lihtsam, kui oma alluvaid arusaadavalt kamandada saab.
Igapäevaselt jälgin vanemaid ja kopeerin kõike, mida näen. Paremaid eeskujusid mul kuskilt võtta pole.
Olen suur korraarmastaja ja kõik asjad peavad olema seal, kust nad pärit on.
Nii, nüüd olen juba liiga palju endast rääkinud ja….räägin edasi, sest see on minu blogi.

Mul on raskusi arvutamisega ja ei tea, mitu kuud mul lisaks aastale juba turjal on. Vanemad on äärmiselt mugavaks läinud. Iga kuu ei olegi enam tähistamist. Ilmselt on uue asja vaimustus üle läinud ja hea, et veel elukohast välja pole visatud.

Ok, tšau

 

 

 

Leave a Reply

Your email address will not be published.

You may use these <abbr title="HyperText Markup Language">HTML</abbr> tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>