1 aasta – seoses väikelapse ametikoha ja lisanduvate töökohustuste tõttu beebilogi lõpetab

1-aasta-seoses-vaikelapse-ametikoha-ja-lisanduvate-tookohustuste-tottu-beebilogi-lopetab

1 aasta – seoses väikelapse ametikoha ja lisanduvate töökohustuste tõttu beebilogi lõpetab

Täna, kell 10.34, muutusin beebist väikelapseks. Tunne on hetkel sama. Kogu mu beebilogi aga lendas vastu taevast nüüd. Beebide Loometegevuse Reguleerimise Seadus (BLRS) keelab mul identiftseerida ennast beebina pärast 12. elukuu saabumist. Viimane aeg seaduskuulekaks hakata, sest mul on all juba Karistusseadustiku §121 – kehaline väärkohtlemine (vanemate korduv löömine) …ja §101 – Võitlusvõimetu võitleja ründamine (öised vastuhakkamised vanematele).

Kuid võib-olla ongi siin mõistlik kirjutamisega lõpetada ja keskenduda sellele, mida ma tõeliselt hästi oskan – mitte magada. Kes sellest uneteemast ikka viitsib kogu aeg lugeda ja kuna ma olen magamatuse pärast hõivatud nii päeval kui öösel, siis kirjutamiseks tegelikult aega ei ole jäänudki.
Vaatasin sõnaraamatust, mis elukas see väikelaps on, keda ma pean hakkama esindama. Selgus, et ei pea suurt midagi muutma:
“Väikelaps – emotsionaalselt ebastabiilne kääbikust diktaator, kellel on uskumatu oskus viia sind hullumise äärele ja siis muutuda tagasi armsaks olevuseks.”

või siis versioon, mis mulle eriti sobib:
“Väikelaps – nagu heroiini tarvitanud šimpans, kes on magamise vastu allergiline.”

 

 

 

 

 

 

 

Mis sellest magamisest siis ikkagi saanud on? Mitte midagi loomulikult. Vaatasin viimasest postitusest, et seal tegin korraks päris häid tulemusi. 7 korra asemel ärkasin 2. Võin öelda, et need olid vanemate õrritamiseks. Keerasin asja uuesti pea peale. Olin vahepeal mitmeid päevi isegi toidult juba maas ja ööseks isaga lõksus. Polnudki midagi hullu, aga mind nii lihtsalt paika ei pane. Järgnevalt pakun testitud nippi eakaaslastele: jää kõrgesse palavikku, keeldu vee joomisest ja iga vähegi empaatiline vanem paneb su uuesti kirja öisele piimaringile. Nii läks ka minuga. Haigusega ma praktiliselt ei maganudki. Tegin terve öö 3- minutilisi  jõuuinakuid, et jaksaks hädaldada ja rabeleda. Sellega tahtsin emale ja isale õpetada eluks ühte olulist tõdemust – kui arvad, et enam hullem ei saa olla, siis tegelikult saab.
Haigusest taastudes läksin s*tast magamisest tagasi üle kehvale magamisele. Eks see ole mulle ka selline katsetamine ja proovimine, et mida unedega veel annab teha. Näiteks ühel perioodil jätsin ärkamiste arvu samaks, aga magama lasin ennast panna 30 minutit kuni tund. Teisel perioodil proovisin rohkem kisendada ja rabeleda, kolmandal teesklesin, et jäin magama ja siis, kui minu juurest õndsalt ära hakati liikuma, siis panin lõugama. Kõik katsetused tuleb aga lõpetada hommikul selliselt, et teed oma kõige nunnuma näo pähe ja naeratad. Sellega teadlikult ennetad ja väldid lastekodusse saatmist.

 

 

 

 

Kuid meie, beebid (ja väikelapsed) tegelikult ei ole mingid armutud türannid. Vanemate kasvatamine ja koolitamine peab algama varakult ning nende piire tuleb kontrollida juba esimesest elukuust alates. Nii möödus ka minu aasta. Olen saanud vanemad lugema palju erialast kirjandust ning magama pannakse mind juba õpiku järgi. Tänaseks päevaks on aga kirjutatud ainult üks toimiv juhendmaterjal.

 

 

 

 

 

 

 

 

Kui täiskasvanuna tuleb hakata ühiskonnale tagasi andma, siis väikelapseks saades peab hakkama lapsevanematele korvama neid kannatusi, mis 12 kuud põhjustanud oled. Valikuid on mitmeid. Mina hakkasin tagasi andma nii:

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kui beebilogiga on tänaseks kõik, siis Instast veel päris ära ei tule. Seal on mu beebidest ja väikelastest koosnev gäng – Villu, Harri, Martin, Konrad, Aarald. Lõpuks ilmus pilti ka üks preili Simona ja Doreeni emale ka jätsin vist hea mulje. Seega mure naisbeebide huvipuudusest sai murtud.
Mõtlesin, et kutsun gängi oma sünnipäevale ka, aga kuulsin, et pool Eestit on praegu reisil, Karantiinis. Ilmselt mingi populaarne sihtkoht. Seega suuremat pidu ei hakanud korraldama. Võib-olla siis kohtume hiljem. Villut olen ujulas juba ammu kohanud. Nüüd nägin Martinit ka. Tüüp tuli mu huvialaringi ja kihutas kohe käputades peaga vastu seina. Väga norm vend on. Mind millegipärast ära ei tundnud, mis on veider. Mul endast juba mitukümmend pilti.

 

Kõikide eakaaslastega aga jätkame seda tänuväärset tööd lapsevanemate koolitamisel ja kasvatamisel ning kui on nõuandeid või küsimusi, siis kirjutage kindlasti – kanname neid traditsioone ikka vapralt edasi ning keelame nad kõik ära alles siis, kui ise lapsevanemaks hakkame saama.
Näeme!

 

 

 

Leave a Reply

Your email address will not be published.

You may use these <abbr title="HyperText Markup Language">HTML</abbr> tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>