8 kuud ja 12 päeva – öine näitemäng

8-kuud-ja-12-paeva-oine-naitemang

8 kuud ja 12 päeva – öine näitemäng

Saabus kauaoodatud Pikler. Puuonu tegi seda projekti 10h ja seega otsustati talle rohkem maksta. Mul pole selle vastu midagi, kui mina ei pea seetõttu millestki ilma jääma. See redel on päris suur ja suhtusin esialgu skeptiliselt temasse. Vaatasin üle ja siis keerasin ringi ning suundusin tagasi Turnikas1 ja Turnikas2 poole ning rippusin veidi seal. Mõne päeva pärast meelitati mind uuesti sinna ja nüüd olen müüdud. Ennistasin vanad turnikad uuesti emaks ja isaks.

 

                                                         Treening beebiolümpiaks.
                                                          Video pole kiirendatud.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Midagi pole teha, aga me räägime jälle magamisest. See sõna on muidugi natuke eksitav, sest keegi siin ei maga. Vanemad võimlevad ja leiutavad uusi meetodeid. Seitsmenda kuu lõpus pandi isa öövalvesse See oli eos juba hukule määratud idee.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Stsenaariumi kohaselt on ema kuskil väga väga kaugel ja mina, taibates, et mingit piimakraani läheduses pole, jään hädaga uuesti magama. Piimaauto saabub kindlatel kellaaegadel ja ainult 2 korda öö jooksul. Selline aeglane võõrutamine sõltuvusainetest.
Mõeldud-tehtud…esimene vaatus rullus lahti minule ootamatult ja imestus oli suur, kui kriiskama hakates tervitas mind isa. Arenes mittekuhugiviiv vestlus (igaüks omas keeles):
“Kutsu ema!”
“Tšššš tšššš”
“Kuuled või? Kutsu ema!!”
“Kui on meri hülgehall ja sind ründamas suur hall..”
“Lõpeta! Ma ei taha seda laulu praegu. Kutsu ema.”
“Sepapoisid, sepapoisid, teevad tööd..”
“Eieiei, ma ei taha mitte ühtegi laulu praegu. Süüa! Süüa!”

ja siis ma…jäingi magama. Järgmisel hetkel ärkan uuesti. Plaks! Jälle ilmub tühi piimakraan voodi kõrvale ja hakkab laulma. No mis sa sellisega uuesti vaidled. Natuke hädaldad ja jääd magama. Nii mitu korda ja vaikselt hakkasin taipama, et see on mingi näitemäng. Ema ei olegi meid maha jätnud. Redutab teises toas hoopis. Iga kord, kui ma hädaldama hakkasin, tuli isa üles ja koputas kolm korda uksele. Selle järgi ma asja lahendasingi. Ta andis märku, et ei maga hambad laiali ja on asunud tööpostile. Ükskord ta oli nii unesegane, et koperdas ukseni ja koputas emale, kuigi ema oli mind voodi juures söötmas.
Üldiselt sai ta hakkama ja esimesed päevad sujusid. Siis hakkasin tema elu raskemaks tegema ning ühel päeval hakkas isa tervis natuke tõrkuma ja ema oli tagasi!

Ma ei tea, kas julgen neile seda tabelit näidata. Selle järgi on nüüd unega eriti sitasti…paar kuud.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Üldiselt kulgeme siin stabiilselt ja stressivabalt. Neil on stress, mina olen vaba. Päevakava on üldjoontes sarnane, mõnikord teeme lahedaid asju. Kuumade ilmadega käisime meres hullamas. Päevaunesid teen nüüd tavaliselt oma voodis. Väljas vankris saab ka aeg-ajalt magatud, kuid see on vanematele päris stressirohke. Nad muutuvad sellisteks koletisteks ja vaatavad kõiki kurja pilguga, kes julgevad häält teha minu magamise ajal. Need pilgud räägivad: “Mis mõttes sa vestled kõvema häälega keset päeva??” Mis mõttes sa käivitad oma autot vankrist kõigest 50m kaugusel?” Miks su laps peab kilkama, kui minu laps parasjagu magab?”
Üldse kõik helid olevat läinud valjemaks, kui mina sündisin.

Järgmise kuuni!

 

 

 

 

Leave a Reply

Your email address will not be published.

You may use these <abbr title="HyperText Markup Language">HTML</abbr> tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>